To Helgeö. Morning is wiser than the night.

Minu uus blogi on purjetamisest. Alustasime eile reisi Rootsist, Järnast läbi Ahvenamaa, ja Soome saarestiku merereisi Eestisse. Blogi on inglise keeles.

Everything was not that simple yesterday as it might have seemed when reading my post. Because only after I finished writing the blog, things began to happen.

After passing through the lock, I decided to put Rein-Martin back to sleep. He woke up just to take part of our first lock passage and enjoyed it a lot but afterwards was tired again and it was time he went to bed.

I turned on the lights in the cabin, went down the stairs, and stepped right into the water. It was not much, I thought at first that somethg from the kichen departement might have fallen on the carpet. Indrek reacted fast and immediately checked all the pipes that could leak on the boat. And there was one that he had forgotten while building in new equipment. We started to pump the water out and in about 10 to 15 minutes…

View original post 199 more words

Advertisements

Altjal on luulekuuri asemel suvekino!

Altja suvekino plakat

Neljapäeval 16. juulil kl 19.00 alustab Lahemaal Altja küla võrgukuurides suvekino. Ürituse korraldajateks on Merilin Tamm Toomarahva turismitalust Altjalt ja Katre Steinbrück, kes on Rakvere juurtega animaator Saksamaal. Avalöögina näidatakse Heilika Pikkovi palju tunnustust kogunud dokumentaalfilmi “Õlimäe õied”. Film jutustab loo Jeruusalemma külje all Vene Õigeusu kloostris elavast Eesti päritolu 82-aastasest nunnast ema Kseniast.

Kolisin Tallinnast tagasi maale ja arvasin alguses, et kultuuriüritusi kaasa võtta ei saa, ” räägib suvekino idee autor ja peakorraldaja Merilin Tamm. ”Mõte võrgukuurides filmide näitamisest aga tõestab vastupidist. Katrel on professionaalse animaatorina kinoga rohkem kokkupuuteid ja siit kasvaski välja meie koostöö.

Alguses oli meil plaan näidata maailma kinoklassikat. Siis mõtlesin, miks, kui meil Eestis on nii palju noori ja andekaid autoreid. Seda enam, et maapiirkondadesse tihtipeale väärtfilmid ei jõuagi. Palju neid on, kes jõuavad kaugest Võrust või siis Altjalt igal aastal Pimedate Ööde Filmifestivalil käia? Rääkimata sellest, et Pikkovi filmi lihtsalt peab nägema!” räägib Katre Steinbrück, kelle viimane animafilm ”Kui ma olin kosmonaut” sai Šveitsi filmifestivalil ”Look and Roll” žürii eripreemia ja seda näidati näiteks ka Saksamaa televisoonis.

Sissepääs Altja suvekinno on seekord tasuta, aga vabatahtlikud annetused on teretulnud. ”Kuna ilm on heitlik, siis tasub seda kinno tulles arvesse võtta.” lisab Merilin Tamm soovituseks kinokülastajatele.

Kontakt
Merilin Tamm, Toomarahva turismitalu
http://toomarahva.ee/
Tel 53508045
toomarahva@gmail.com

40 kunstniku ühisnäitus Hölö kirikumõisas

Lina-Maria Larsson ja mina, taustal minu maalid.

Lina-Maria Larsson ja mina, taustal minu maalid.

Sellel nädalavahetusel toimus suurejooneline kunstisündmus, mille kuraatoriteks Lina-Maria Larsson ja Jana Fröberg.Pea kõikide Läänemere riikide kunstnikud (kokku ca 40) esitasid oma töid kirikumõisas, mis asub üsna minu kodu lähistel. Mina esindasin oma kolme maaliga Eestit ja ühtlasi olin üks vähestest Järna kohalikest kunstnikest, kelle töid näitusel esitleti.

“Bring your mama and join us in Hölö for the art happening of the year!

We open our home, one third of the Nackunga Parsonage, during one weekend and transform it into an extraordinary art gallery! Be welcomed by the eternity sounds of Erik Swahn in the hallway, be swept away by Ingos drawings in the ceiling, eavesdrop from the Saloon on what is being said two floors up with the installation High up Far down, visit Svartklubben in the basement, take part in the karaoke/pizza lunch or just sink down in our sofa and see the video art.

Vernissage on Friday May 15, 6PM
Live acts:
Lau Nau – http://www.launau.com/lau_nau.html
Tsembla – http://www.tsembla.com/index.html
A surprise!

Open Saturday May 16 and Sunday May 17, 11AM – 5PM
Program for performances and happenings will be published here closer to the event.

Curators: Jana Fröberg and Lina-Maria Larsson

Sampsa Pirtola's PAIN-THING (progress in work) mixed painting media

Sampsa Pirtola’s PAIN-THING (progress in work) mixed painting media

Artists:

Allan Cruz (CRC / DEN)
Ane Vik Eines (NO)
Anna Sofia Petersdotter (SWE)
Beatrice Blom (SWE)
Disa Krosness (SWE)
Ellen Suhrke (NO)
Erik Swahn (SWE)
Evelin Tamm (EST / SWE)
Filippa Pettersson (SWE / GER)
Gülbeden Kulbay (SWE)
Hans Hansen (NO)
Helena Piippo Larsson (SWE)
Helene N S Ringberg (SWE)
Hilda Kahra (SWE / FIN)
Ida Karlsson (SWE)
Ida Nilsson (SWE)
Ingela Ihrman (SWE)
Inger Wold Lund NO / GER)
Ingo (SWE)
Irina Anufrieva (SWE / BLR)
Jan Anderzén (FIN)
Janne Kruse (DEN / NO)
Knut Normann (NO / GBR)
Kultivator (SWE / NED)
Lau Nau (FIN)
Laurent Denimal (SWE / FRA)
Linda Segtnan (SWE)
Maarja Urb (FIN, tegelikult EST/GER)
Markus Bomström (SWE / FIN)
Nina Franková (CZE / NED)
Pelle Klouman (SWE / DEN)
Per-Arne Sträng (SWE)
Pernille Kjer (DEN)
Robin Lund (SWE)
Ronja Svenning Berge (NO / SWE)
Sampsa Pirtola (FIN / SWE)
Sandra Falkeborn (SWE)
Tobias Lund (SWE)
Traum (GBG)
Tsembla (FIN)
Ulrika Jansson (SWE)

Ellen Suhrke's Touch Tours, video

Ellen Suhrke’s Touch Tours, video

Entrance fee 20 SKr, cash only.
Café with organic coffee for as long as we have stuff to sell. Feel free to bring your own picnic and eat it underneath the apple trees.

Nackunga Parsonage was built in the beginning of the 19th century for the priesthood. Today lives here an extended collective of 10 adults and 6 children. In approximately one third of the house lives Anna Sofia Petersdotter, Evelina Lindgren, Sampsa Pirtola, Lina-Maria Larsson and Jana Fröberg. We are now opening the doors to this great house for you.”

tekst: https://www.facebook.com/events/1570773526505732/

Naistepäev ja kunst

Täna hommikul kell kuus kogunesid kuus naist Järna ringteele, et naistepäeva puhul luua installatsioon kolme naise riietusesemetest. Mina olin kaamera taga. Praeguseks on meie naistepäeva aktsioon tekitanud kohalikus kogukonnas palju elevust. Kuuldavasti on paljud külaelanikud keerutanud ringteel isegi mitmeid kordi, et jäädvustada ja sotsiaalmeedias sõpradega jagada vahvaid kaadreid kevadises tuules keerutavatest värvikirevatest kangastest. Loodan, et lisatud filmiklipp toob naeru näole ka neile, kes vahemaa tõttu installatsiooni oma silmaga näha ei saa.

Head naistepäeva!

ps! Kunstiprojekt on seotud Järna Kunstnike Ühendusega, mille juhatuse töös ma alates aprillist osalen. Järnast pärit maailmakuulsa abstraktsionisti Hilma af Klinti maale saab kuni juunikuuni vaadata Tallinnas KUMUs. Soovitan!

Luksuslik muusikaline pealelõuna Sofia kirikus

mina 2011 Maarja ILaupäeval 31. jaanuaril esines Stockholmis kaksikkvartett SweedEst Song, kolm orelipala esitas Henry Turu (s.1993).  Kontserdi ”Lux Musica” kavas leidus kaasaegset Eesti koorimuusikat, teoseid Rootsist ja teiste riikidest.

SweedEst Song avas oma seekordse kontserdi Pärt Uusbergi (1986) värske heliteosega eelmise suve laulupeo kavast ”Puudutuse aeg”. ”Muusika”, kirjutatud Juhan Liivi (1864-1913) sõnadele, mõjub oma näilisest lihtsusest hoolimata suurena. Noore helilooja sulest, “kes poleks lapsena osanud uneski näha võimalust, et mõni tema lugu võiks kunagi laulukaare all kõlada” /Õhtuleht/, esitati seekordsel laulupeol koguni kolm lugu. Stockholmi publik sai osa ka Uusbergi ”Õhtu ilust”, suurepärases meditatiiv-müstilises seades.

Üks kontserdi mõjusamaid palu oli Ameerika helilooja Eric Whitacre (s.1970) loodud teos ”Lux Aurumque”, kus eriliselt tõusis esile soprani kandev hääl. Eric Whitacre ise ütleb, et pala tonaalsus ja sädelevad harmooniad on inspireeritud Edward Eschi (1880-1954) elegantsest ja lihtsast luuletusest, mis algselt kirjutatud inglise keeles.

Valgus
Soe ja raske
Nagu puhas kuld
Ja inglid laulavad õrnalt
Vastsündunud lapsele

Henry Turu esitatud palad J.S. Bach (1685 – 1750) ”In dir ist Freude” ja ”Fuga f-moll” J.G. Rheinbergerilt (1839-1901) andsid võimaluse saada aimu noore orelimängija suurepärasest tööst instrumendil, mis kaasajal järjest harvemini publiku tähelepanu köidab. Kolmandana esitatud Pariisi Jumalaema kiriku organisti ja helilooja L.Vierne (1870 – 1937) pala ”24 Pieces en style Libre:Scherzetto” mõjus äärmiselt värske ja huvitavana ka tänases päevas.

Võib-olla veidi nõrgema esitusena kogu kontserdikavast kõlas J.Dowlandi (1563 – 1626) laul ”Come again”, meeste ansambel ei kandnud piisava veenvusega ja loo kogu potentsiaal jäi seekord kahjuks avamata. Inglise keelsete paladest vajab veel mainimist ”All Creatures of Our God and King” (St. Francis of Assisi, 1181/1182 – 1226), mille kõlakompositsoon viis meid korraks justkui tagasi jõuludesse. Suurepärane seade lasi ansambli lauljatel kordamööda soleerida ja näitas kõikide lauljate võrdselt head musikaalset taset. Peder Karlssoni (s.1963) ”Gota” oli põnev kaasaegne koorilaul, mis kindlasti sobis sellisena kavva äratades ka kõige unisemad kontserdikülastajad.

Viimastena tulid esitusele veel kaks Eesti koorimuusika pala. Esimene nendest, T.Kõrvitsa ja K.Ehini ”Puudutus”, on aastaga tuntuks lauldud nii Eestis, kui näib, et meie koorilauljate poolt ka Rootsis. Cyrillus Kreegi (1889-1962) ”Mu süda, ärka üles” esitus oli hingematvalt ilus valik kontserdi lõpetuseks.

Mu süda, ärka üles
Ja kiida Loojat lauldes,
Kes kõik head meile annab
Ja muret ikka kannab.

Su heldus jäägu mulle,
Mu süda templiks sulle:
Su sõna mind siin toitku,
Teed taeva poole näitku.

/avaldatud Rootsi Eesti Päevalehes/

Nädal Roskilde viikingimuuseumis

Eelmise nädala veetsin Taanis väikeses Roskilde linnakeses. Seal asub äärmiselt põnev viikingimuuseum, kus lisaks muuseumile on õppeklassid, töötoad, ajalooline paadiehitus, purjetamine ja palju muud. Sõitsin sinna Stensundi paadiklassi õpilastega köie punumist õppima. Fantastiline kogemus! Loodetavasti lähen veebruaris Roskildesse tagasi, siis juba paadiehituse praktikale.

Tegin meie reisist tunnise video, kus on palju lugusid ja loomulikult köiepunumise õpetus samm-sammult. Kahjuks ei saa seda videot veebis lihtsalt jagada ja seniks kuni lahenduse välja mõtlen, tegin mõneminutilise “teaseri”.

Järgmine nädal olen Saaremaal, teen ettekande Eesti paadipõgenikest, kes jõudsid Rootsi 1944 aasta sügisel. Sellest ehk edaspidi….

Sildistatud , , , , ,

Näitus Paadipõgenikud 1944

Kuulutus pisifotonaAasta või veidi enam olen koostöös Stockholmi Eestlaste Arhiivi ja Mai Raud-Pähniga koostanud näitust, mis nüüd kohe-kohe trükikotta jõuab. Reedel 19. septembril kl 17.00 toimub Stockholmi Eesti Majas Wallingatan 34 näituse pidulik avamine. Avamisel teeb ettekande professor Carl Göran Andrae, Toomas Tuulse esitab mõned klaveripalad ja Indrek Parts loeb Bernard Kangro luulet. Sellele lisaks näitame originaalkaadreid põgenikelaagritest Rootsis.

70 aastat tagasi septembris-oktoobris 1944, kui Saksa väed taganesid ja NL “võidukas” punaarmee Eestisse marssis, lahkusid Eesti põhja- ja läänerannikult pea kõik paadid, mis veel vähegi vett pidasid ja reisijaid kanda suutsid. Need paadid olid koormatud suurte pakkidega ja otsast-otsani täis põgenikke eakatest kuni vastsündinuteni välja. Põgeneti kümnete tuhandete kaupa, sest Eestisse jäämine oleks tähendanud nõukogude repressioonide alla langemist. Hirm ja õudus NKVD ja NL armee jõhkrast käitumisest 1939 – 1941 aastatel oli kõikidel veel värskelt meeles.

Minu vanaema Helga Kass (Nakström) oma 90-nda sünnipäeva varahommikul Mustoja külas Käspri talu aknal.

Minu vanaema Helga Kass (Nakström) oma 90-nda sünnipäeva varahommikul Mustoja külas Käspri talu aknal.

Rootsi jõudis ligikaudu 32 000 põgenikku, nende hulgas ka Lääne-Eesti ranniku ja saarte rannarootslased, kelle evakueerimise organiseeris Rootsi riik. Tuhanded hukkusid Läänemerel ja ei näinud enam kunagi rannajoont. Tänaseks on suurest põgenikevoost elavate hulgas vaid üksikud, kes ise põgenemist mäletavad, fotosid näitavad ja oma traagilisest pagulaselust lugusid jutustavad.

Ka minu kodukandist Lahemaalt lahkusid paljud ja meie pereringis on tolleaegsetest pagulastest seetõttu palju kõneldud. Vanaemal õnnestus juba nõukogude-aastatel Rootsi oma kasuvanemate juurde, kes teiste hulgas oma kodu maha jätsid, külaskäike teha. Võimalus raudse eesriide tagant Lääne-Euroopasse reisida oli tollel ajal midagi väga erilist. Vanaemal oli aastateks elamusi, millest meile – lastelastele – jutustada. Väikesi ja suuremaid kingitusi, mida vanaema Rootsist kaasa tõi, jagus kogu suurele suguvõsale.

Mul on olnud suurepärane võimalus kohtuda paljude põgenike ja nende järeltulijatega nii siin Rootsis kui Eestis. Tänu Eestlaste Arhiivile Rootsis olen saan kasutada fotosid ja lugeda tolleaegseid ajaleheartikleid. Sealjuures pean kohe tunnistama, et minu osa käesoleva näituse kokkupanekul on olnud ennekõike assisteerimine. Kõige suurema töö tegi näituse ettevalmistamisel dr. Mai Raud-Pähn, kes oma kõrgest east hoolimata on imetlusväärselt aktiivne ja sealjuures ka äärmiselt produktiivne.

Näituse avamisega, aga minu seekordne lugu veel sugugi ei lõppe. Oma purjereisidel Rootsi saarestikus olen isiklikult kohtunud paljude kohalikega, kes mäletavad pagulaste saabumist. Viimaste päevade jooksul on Stensundi paadiklassis Eesti põgenikest, ajaloost ja muidugi nendest paatidest, millega põgeneti, väga palju räägitud. Igapäevaselt koorub välja uusi ja uusi huvitavaid detaile, millest võiks pikalt kirjutada. Muuhulgas oleme leidnud mõningad paadid, mida omal ajal hoolikalt varjati, et Rootsi riik neid NLiidule välja ei annaks. Teisipäeval läheme väikese seltskonnaga Stensundist ühte põgenikke Rootsi toonud puupaati üles mõõtma.

Eestis sajandite jooksul väljakujunenud paadiehituse traditsioon katkes 1944. aasta sõjasügisel, kui paadid ja paadiehitajad NL-armee eest põgenesid. Raudse eestriide langedes muutus elu mereääres kardinaalselt. Kogu rannajoon oli kinnine militaartsoon, kust kõik enne sõda nii tavapärased purje- ja aerupaadid ühe korraga kadusid. Paigad, kus näiteks Altja külas enne sõda ehitati kahemastilisi ookeanipurjekaid, kadusid täiesti unustuse hõlma. Rääkimata käsitööoskustest, mis koos meistritega sõtta jäid või läände purjetasid. Seetõttu ongi nii, et Eesti puupaatide ehitamise ajaloost on täna siit Rootsi idarannikult võimalik rohkem üles noppida, kui Eestist. Kui mõned erandid nagu Käsmu küla meremuusem Arne Vaiguga ja mõningad ellu äratatud paadiehitustöökojad siin-seal välja arvata, on meie kohalik puupaadikultuur pea täiesti hääbumas. Ja sellest on muidugi väga kahju.

Sildistatud , , , , , , , , , , , , ,

Paadiehitaja päevik II

Esimene projekt StensundisTäna on reede. Esimene nädal Stensundis hakkab läbi saama. Mõned nimed ja koolirutiinid on juba tuttavad. Eile-üleeile õnnestus lihtsamas puutöös esimesed sammud teha. Renoveerisin grillvahendite kasti, mille Indrek viis aastat tagasi paadiklassis esimesel nädalal oli ehitanud. Veidi liimi, uus liist ja liivapaber. Need on kandleehituselt tuttavad protsessid. Tundsin ennast kui kala vees. Lisaks harjutasin tööriistade teritamist, see on iga puutöö baasoskuste loendisse kuuluv kompetents.     

Esimene nädal on olnud palju “formaalset” sehkendamist, et koolipere omavahel tuttavaks saaks ja reeglid (sealhulgas kooliterritooriumil kehtiv “drug free policy”) kõikidele õpilastele loomulikuks käitumismudeliks kujuneks. Alkoholi- ja narkovaba koolil on täiskasvanud õppija jaoks palju eeliseid. Täna räägitakse sõltuvuskäitumisest suures ringis, kogu kool kogunes saali, arutati väikestes gruppides. Nädala jooksul on selgunud, et meil on ka grupis nii endisi sõltlasi kui sõltuvusterapeute. Päris huvitav!  

Mina esimesel nädalalMitmed meie kursuselt ootavad kannatamatult, et saaks juba paadiehitamisega algust teha. Mina samamoodi. Aga paadiehituseni ei jõua me veel niipea. Alates teisest koolipäevast oleme valmistanud ette kümnepäevast purjereisi, mis algab teisipäeval. Eile rääkisime täpsemalt, mis ja kuidas. Menüü on valmis, suur osa toiduainetestki varutud. Paadid on ettevalmistatud. Jäänud on veel nipet-näpet. Sellega saame valmis esmaspäeval. 

Ilmselt ei ole mul võimalik purjetamise ajal midagi veebis avaldada, sest meil ei ole elektrit kaasas. Seetõttu loodan lähipäevil teha veel ühe sissekande, et esimesest nädalast veidi lähemalt kirjutada. Mis tunne on olla taas õpilane? Kuidas toimib rahvaülikoolide süsteem Rootsis? Võib-olla kirjutan veidi ka Stensundist ja oma õpetajatest Prebenist ja Pellest.

Eraldi paadiehitaja lehe tegemiseks ei ole veel aega jagunud. Hommikuti tõusen kl 6:30 ja see on minu jaoks hiiglama vara. Koolipäev kestab kella poole viieni, kodus olen ca tunni aja pärast. Õhtuti on kodustega nii palju rääkimist, lisaks veel mitmed pooleliolevad projektid, mis tegemist tahavad, ja nii jõuangi voodisse alles keskööks.   

Kui soovid minu esimese tööriistakasti komplekteerimisele kaasa aidata, siis kõik annetused on oodatud minu Swedbank kontole 1102245898 või Rootsis Nordea pangas 770531-6128 (ära unusta oma nime märkimast!). Võtan rõõmuga vastu ka mitmesuguseid puutööriistu, mis ehk kusagil seisma on jäänud ja uusi kasutajaid otsivad.

Paadiehitaja päevik I

Niisiis suvi on läbi. Või õigemini, kestab, kuid kool on alanud. Olen jälle koolipingis, aga traditsioonilisest laua taga istumisest on Esimene päev stensundis IIasi valgusaastate kaugusel. Eile oli minu esimene koolipäev Stensundi rahvaülikoolis Stockholmi lähistel Rootsis. Maalilise saarestiku serval Trosa lähistel ühes uhkes maamõisas kohtusid esmakordselt neliteist õpilast, kes hakkavad Prebeni ja Pelle juhendamisel õppima traditsioonilist puupaadiehitust. Mina olen üks nendest neljateistkümnest. Kõigest sellest, mis nüüd juhtuma hakkab, hakkan igapäevaselt kirjutama. Küsimus, mis keeles ja kus minu postitused täpsemalt asuma hakkavad, on esialgu veel lahtine. Lihtsalt ei ole aega olnud, et vastuste leidmisele mõelda. Neljapäeval õhtul saabusin kahenädalaselt purjereisilt Järna – Ahvenamaa – Järna, järgmisel päeval lendasin Arvamusfestivalile aktiivse kodaniku ja hariduse teemadel arvamust avaldama. Ööl vastu teisipäeva olin Rootsis ja täna (kolmapäeval) on juba teine päev uues koolis. Võib öelda, et kooliaasta algus on olnud tõesti tormiline. Loodetavasti tõmbub torm lähipäevadel tagasi, et teha ruumi aeglasele süvenemisele minu jaoks täiesti uude puutöömaailma.

Esimene päev stensundis IEsimesel päeval aerutasime klassiga kooli vastas merelahel asuvale pisikesele kaljusaarele, et rääkida iseendast. Puupaadis teistega ühes taktis aerutades tundsin rõõmu ja tänulikkust selle eest, et elu mulle taaskord sellise kuldse kinda on visanud. Kuidas minu elu Stensundi paadiklassis kulgeb, sellest täpsemalt juba edaspidi.   

Toomarahva turismitalust Altjal

Laulupidu on läbi, aga suvi alles ees. Olen kuni luulekuuri lõpuni Altjal. Niisama logelemiseks puuduvad oskused, ajaviiteks panin meie turismitalust ja Altja külast kokku pisikese tutvustava video. Mõtlesin seda ka siin jagada.

%d bloggers like this: